Anna Hints: edukultus on paras haigus, see ei too meie ühiskonnas midagi head, ainult õnnetust
(89)Kui tavaliselt kipub filmides kaamera taga töötav tiim pildist välja jääma, siis režissöör Anna Hints (41) korjab auhindu praegu üle maailma ning käib rääkimas tunnustatud dokumentaalfilmi „Savvusanna Sõsarad“ tagamaadest.
Hints tegi filmi seitse aastat, tema enda sõnul poleks ta seda lähedaste toetuseta suutnud. Vahepeal polnud tal isegi ravikindlustust, sest filmi tegemine hõivas palju aega ja raha.
Küll aga räägib Hints, et vireleval kunstiinimesel on head loomingut teha väga raske. Ühel festivalil kõneles talle noor filmitegija, et just nii looming sünnibki, kui kunstnik vireleb ja raha ei olegi tähtis. „On küll tähtis, ärme ise seda müüti edasi jutusta, et kunstnikul on hea, kui raha ei ole ja vireleb. Kui sa pead mõtlema ellujäämise peale, siis ei tule sealt mingit loomingut,“ hoiatab ta.
Sotsiaalne surve
Loomeprotsessi ei saa kuidagi tagant survestada ja panna ette eesmärke, ootusi. Hintsi sõnul see ei pruugi nii midagi head tulla. „Minuga on ühendust võtnud suurte stuudiote produtsendid, et tahaks midagi teha, tahaks luua koos. Siis ma küsisingi, et mis see tähendab, mis on selle hind, kas minu loominguline vabadus? Ta ütleski, et on palju selliseid projekte, see on nagu äri, seal peab tagasi teenima.“
„Kui keegi ütleb mulle, et siit peab tulema hitt, lähen ma lukku…ma ei suuda niimoodi. Tõenäosus selle jaoks on ainult siis, kui ma olen täielikult loominguliselt vaba ja ma ei ole mingis pinges.“
Hintsi sõnul vaid edukust püüdma minna ei ole mõtet, kui silmis sära pole. „Mulle tundub see loominguline vajadus nagu vajadus kempsu minna – sa ei saa lihtsalt ilma selleta.“
Ideede genereerimine
Hintsi sõnul ei tule head ideed alati pingutamisest, vaid sellele järgnevast lõdvestusest ja puhkusest. „Arvasin vanasti, et kui väga palju pingutan, näiteks mul on sein ees, siis ma lihtsalt lähen sealt ikkagi läbi, pressin läbi seina kui vaja, siis nüüd ma olen aru saanud, et tegelikult see ei ole üldse tõhus. Pigem on tõhusam see, et vaatan, kuhu see vool hakkab nagu viima ja kandma.“
Tühja ei maksa rabeleda. „Arvame, et kui rügame tööd nagu tuimad masinad, siis jõuame kuhugi. Tegelikult ei jõua. Võta aega, võta aeg maha, tee midagi muud ja sa jõuad kaugele,“ sõnas Hints.
Rasked ajad ei ole alati teekona lõpp. „Olen mõelnud selle teismelise Anna peale, kes mõtles, kas elada või mitte elada ja ma lihtsalt tahaksin talle öelda, et olen nii õnnelik, et sa otsustasid elada.“
Podcastist leiad vastused veel järgmistele küsimustele:
Millise meetodi järgi hindab Hints enda ideid ja miks ei pane ta neid kirja;
Kust tulevad head ideed ja kuidas neid paremini esile kutsuda;
Miks ei usu Hints geniaalsusesse;
Miks ei ole tavaliselt kaamera taga töötav tiim rohkem pildis ja tunnustatud;
Kuidas tänapäeva ühiskonnas aega maha võtta iseendale ja miks ei saada sellega hakkama;
Millise kuldse soovituse jagab Anna, et elus läbi lüüa ja olla õigel teel?
„Rööprähklejad“ on Eesti Ekspressi podcast, kus käivad külas tuntud inimesed, kellega saatejuhid räägivad rööprähklemisest, keerulistest hetkedest ja pöördepunktidest elus. Kahe hooaja jooksul on teiste seas mikrofoni ette kutsutud Kaja Kallas, Anu Saagim, Markus Villig, Andrei Zevakin, Brigitte Susanne Hunt, Karl-Erik Taukar, Mihkel Raud, Kristjan Ilves jt.
„Tegime selle podcast’i, sest tundsime vajadust inspiratsiooni järele. Noortena küsime endalt väga tihti: mis edasi, kuhu edasi? Samal ajal on vaja ennast jagada kümne tegevuse vahel. Loodame, et meie külaliste lugude läbi õpime kõik olema edukamad rööprähklejad,“ ütlevad saatejuhid ja ajakirjandustudengid Rauno Ruus ja Jan Joonas Tuuna.
Podcast on kuulatav Delfi Taskus, Spotify’s ja Apple Podcast’is.
